Armastuse park on koht kus taevas kohtub maaga, alumine saab üheks ülemisega ning see mis on paremal, leiab selle mis on vasakul. See on ühe väikese kosmilise perekonna unustusse vajanud lugu.
Lugu kus kogu kosmiline perekond elas üksmeeles ja lugu kuidas see üksmeel asendus kahtluste ja kõhklustega ning kadeduse ja vägivallaga. See on lugu mis kestab siiani, nii taevas kui maa peal – see on lugu pimedusest. Aga see lugu on ette nähtud lõppema. See on ette määratud, sest ka kõige pimedam pimedus ei saa kesta igavesti.
Ka seda kohta, muistse Hüperborea südant, ei tohiks olla, sest seda ei kinnita ükski ürik, teaduslik dokument ega pühakiri. Seda saab kinnitada iga inimene ise.. läbi isikliku kogemuse.
Armastuse park ei ole uus koht kus on midagi tehtud, et midagi saaks olla. See on kogu aeg olnud. See on side maa ja taeva vahel. Seda ei saa lõhkuda, seda saab vaid unustada.
Unustada saab ka seda, et see mis on meie ümber, on ka meie sees ja seda saab muuta. Seda isiklikku muutmise protsessi on Armastuse pargis tehtud aegade algusest peale.
Nii nagu on meie taevane perekond unustuses, on seda ka meie sisemine perekond.
Muutus algab seest, peenemast jämedama poole, Isikust universumi poole. Igale probleemile on lahendus olemas ja tihti on see lähemal kui me arvata oskame..