KUIDAS ARMASTUSE PARGIS OLLA?
Armastuse park ei ole koht, kuhu tullakse midagi saavutama.
Siin ei ole eesmärki midagi parandada,
end paremaks muuta
või kuhugi jõuda.
Siin võib juhtuda midagi muud.
Inimene jääb iseendaga.
Ja kui ta jääb piisavalt kauaks,
võib hakata tasapisi välja tulema see,
mis on kogu aeg olemas olnud.
Kas ma pean midagi tundma?
Ei pea.
Kui sa tunned – siis tunned.
Kui ei tunne – siis ei tunne.
Mõlemad on korras.
Sageli juhtub nii, et mida rohkem inimene püüab midagi kogeda,
seda vähem ta seda kogeb.
Ja kui see püüdmine vaikselt ära kukub,
siis võib hakata midagi ise liikuma.
Mis siis, kui ma ei tunne midagi?
Siis sa koged seda, et sa ei tunne.
See ei ole viga.
Paljud inimesed on harjunud elama nii,
et nad ei ole oma tunnetega kontaktis.
See ei tähenda, et neid ei ole.
See tähendab, et need on vaiksemad või sügavamal.
Kui anda endale aega,
siis võib keha tasapisi avanema hakata.
Kuidas energiasambaid kasutada?
Neid ei kasutata.
Sa lihtsalt oled seal.
Võid istuda, seista, liikuda või olla paigal.
Silmad lahti või kinni.
Ei ole õiget viisi.
Oluline ei ole see, mida sa teed,
vaid kas sa lubad endal olla.
Kui kaua peaks ühe samba juures olema?
Nii kaua, kui tundub õige.
See võib olla mõni minut
või palju kauem.
Kui tekib rahutus või soov edasi liikuda,
siis liigu.
Kui tekib tunne jääda,
siis jää.
Sageli juhtub nii, et mida kauem inimene siin on,
seda sügavamaks kogemus võib muutuda.
Alguses võib tunduda, et midagi ei toimu
või tähelepanu liigub palju ringi.
Aga ajaga keha rahuneb
ja see, mis on pinna all, saab rohkem ruumi.
Mõned jäävad siia kauemaks.
Näiteks telgiga mõne energiasamba juurde.
Siis ei lõppe see kogemus sellega, et “tegin ära ja lähen edasi”,
vaid see võib jätkuda ka siis kui sa lihtsalt oled..
isegi magades.
See ei ole vajalik.
Aga see on võimalus neile,
kes tunnevad, et tahavad minna sügavamale.
“Kas see on päris või ma kujutan ette?”
See küsimus tekib peaaegu kõigil.
Ja see on normaalne.
Mõistus tahab aru saada ja kontrollida.
Aga see koht ei tööta mõistuse kaudu.
Kui sa oled kogemuses,
siis ei ole oluline, kas see on “päris” või “ettekujutus”.
Oluline on see,
mida sa tunned.
Mis siin tegelikult toimub?
Kui inimene jääb iseendaga,
ilma väliste segajateta,
siis hakkavad pinnale tulema tunded.
Mitte need, mida me igapäevaselt näitame,
vaid need, mis on olnud alla surutud.
Sageli need, mida me oleme õppinud mitte tundma.
Kui neid lubada,
siis nad võivad liikuma hakata.
Ja kui nad liiguvad,
siis muutub ka kogemus kergemaks.
Heli ja keskkond
Armastuse park ei asu täielikus vaikuses.
Siin on elu.
Vahel on kuulda hääli, liikumist või kaugemat müra.
Alguses võib see tunduda segavana,
eriti kui on harjumus otsida vaikust väljast.
Aga siin ei ole eesmärk luua täielikku vaikust.
Pigem vastupidi –
õppida olema nii, et väline ei määra seda, mis toimub sees.
Samas ei pea ennast suruma.
Kui tunned, et helid viivad tähelepanu liiga palju välja,
võid kasutada mürasummutavaid kõrvaklappe või kõrvatroppe.
Nii saad liikuda sinna, kuhu sul hetkel lihtsam on.
Ajaga muutub ka see.
Asjad, mis alguses segasid,
ei oma enam sama tähendust.
Kuidas siin kõige paremini olla?
Lihtsalt nii:
ole
ära kiirusta
ära sunni
ära oota tulemust
Kui midagi tuleb, lase tulla.
Kui midagi ei tule, lase ka sellel olla.
Armastuse park ei anna sulle midagi, mida sul ei ole.
Siin võib hakata kaduma see,
mis on sinu ja sinu enda vahel.
See koht ei ole kõigile.
Aga kui sa loed seda ja tunned, et see puudutab midagi…
siis võib-olla on see sinu jaoks.
Ja siis piisab sellest, et sa tuled.
See on vaid üks osa sellest loost.
Ülejäänu avaneb kohapeal.