Armastuse park
Koht, kus saad oma tunnetega ise kohtuda.
Sul on midagi, mis tuleb ikka ja jälle tagasi. Rahutus, raskus, viha või kurbus, mis tõuseb samades olukordades, kuigi sa tead, et see ei peaks nii olema. Kõigil ju ei ole.
Oled proovinud sellest aru saada. Rääkinud, lugenud, käinud konstellatsioonis, mediteerinud. Võib-olla veel midagi. Midagi läheb paremaks, aga mõne aja pärast on see jälle tagasi.
Minu kogemuses on see tunne, mida pole lõpuni tunda lubatud. Seepärast see ei lähegi ära.
Me oleme õppinud mitte tundma
Meid on õpetatud tundeid varjama ja peitma. Näiteks mehed ei tohi nõrkust välja näidata. Kui mul on mehena mingi nõrkus ja ma seda välja ei näita, siis see, mida teised minus näevad, ei ole ju päris mina. See on kuvand sellest, milline ma nende jaoks olen, kuidas ennast esitlen.
Aja jooksul õpin selle kuvandi kaudu enese esitlemise nii hästi selgeks, et lõpuks jään ise ka uskuma, et ma olengi selline ja mul ei olegi nõrkuseid, kui ma neid peidan. Kas tuleb tuttav ette? Aga kas usk ja tegelikkus on samad asjad?
Samas võime olla pidevalt väsinud, rahutud ja rahulolematud, otsides kogu aeg midagi, mis seda tühimikku täidaks.
Minu jaoks on ka tunded energia. Kui neid alla suruda, ei ole see energia enam vabalt kasutatav. Ja kui me seda ei kasuta, siis vajame elutegevuseks seda endast väljast – meelelahutust, seksi, häid sööke… ja mitte selleks, et me neid vabalt võiks valida, vaid selleks, et ilma on väga raske. Me muutume neist sõltuvaks.
Probleem ei ole selles, et tunded on liiga tugevad. Probleem on selles, et me ei tunne neid.
Argielus on tundeid üsna lihtne varjata, sest seal on palju muid tegemisi, mis aitavad meelel tunnetelt eemal püsida. Seal on kuvandi hoidmine lihtne ja see tundubki päris.
Aga kodus, nelja seina vahel, kui TV on kinni ja telefon kaugel, võib tekkida rahutus, sest midagi oleks nagu puudu. Või üle hoopis? Mis see siis on?
Võib-olla ei olegi vaja teada, mis see on. Võib-olla on vaja seda lihtsalt tunda.
Siin ei ole vaja midagi teada
Sa ei pea teadma, miks sul mingi tunne on. Sa ei pea teadma selle nime, vanust ega päritolu. Sest see ei aita sellest vabaneda. Aga kes siis aitab? Sina ise.
Armastuse pargis ei ole õpetajat, kes ütleb, mida sa peaksid tundma. Ei ole guru ega muud vahendajat sinu ja sinu enda vahel. Oled ainult sina.
Energiasambad
Armastuse pargis on energiasambad. Iga sammas on seotud ühe meie päikesesüsteemi planeediga. Minu nägemuses on inimene ise süsteem ja osa suuremast süsteemist. Sama põhimõte toimib ka meie sees – meie keha erinevate osade vahel. Kui lähed samba alla, läheb sinu väiksem süsteem suurema süsteemi mõjualasse.
Tekib võimendus.
See ei tähenda, et suurem oleks parem või täiuslikum. See on sama asi, lihtsalt suuremas mõõdus. Võimendus teeb väikese asja suureks. Nagu sääsest saaks elevant.
Sääske võib olla lihtne ära ajada või teda lihtsalt mitte märgata. Aga proovi elevanti ära ajada.
Kui mingi tunne või sisemine vastuolu on seni olnud piisavalt väike, et seda eirata, siis võimenduse all ei pruugi see enam õnnestuda. See, mis tahtis välja tulla, tuleb rohkem nähtavale.
Sina ise. Ilma plakatita. Ilma kuvandita.
Ja just siis aktiveerub sageli ka see, mis tahab seda takistada. Võib tekkida soov põgeneda, midagi muuta, ennast kokku võtta, olukorrast aru saada või leida midagi, mille taha jälle peitu minna.
„Ma ei tunne midagi. See on mõttetu koht.“
Selle kuvandi jaoks ongi mõttetu, lausa eluohtlik.
Kellele? Kuvandile.
Vaimses maailmas nimetatakse seda programmi sageli egoks. Mina räägin pigem kuvandist. Sellest, millisena me oleme õppinud ennast näitama ja millisena tahame ennast ka ise näha.
Argielus töötab see päris hästi. Armastuse pargis ei pruugi töötada.
Näiteks esimese samba ehk Maa samba all olles võivad üles tulla tunded, mis on seotud ema, pere ja juurtega. Need võivad olla väga ebamugavad. Ja võib tekkida küsimus:
„Mis Armastuse park see on, kui mul on siin sitt olla?“
Peabki olema. See ongi asja point.
Selleks, et tunne saaks ära minna, on vaja seda kogeda sellisena, nagu see on. Teoreetiliselt kõige lihtsam asi. Praktiliselt väga raske.
Võib-olla on vaja lõpuks tunda seda, mida seni pole saanud või julgenud tunda.
Ma ei luba lahendust ega seda, et saad terveks.
Armastuse park annab vaid võimenduse. Kogemine jääb sinule.
Armastuse park ei asenda arsti ega psühholoogi. Kui sul on väga raske periood, otsi tuge ka sealt.
Kuidas Armastuse parki tulla
1. Kirjuta mulle ja lepime aja kokku.
2. Tule kohale.
Sissepääsu juures on kaart, millel on sammaste asukohad märgitud.
3. Kui soovid, tutvustan Armastuse parki ja selle loogikat.
Selleks kulub umbes tund.
4. Vali sammas ja mine selle alla.
Võta pleed või padi ja ole seal nii kaua, kui vaja.
25 € – külastus kuni 2 tundi
50 € – pikem külastus kuni 24 tundi, võimalik jääda telgiga
50 € – külastus koos tutvustusega, umbes tund aega koos minuga
Kui tunned, et see koht võiks sulle midagi anda või ära võtta, kirjuta.
Mait
mait@vabanemine.eu
Tahad Armastuse pargist rohkem teada?
Kõike ei pea korraga mõistma.
Kui tekkis küsimusi, vaata edasi:
On olemas ka täiesti praktiline pool –
kinnisvara ostueelne kontroll