Osa vastusest on lihtsalt see, et nii on mulle lihtsam. Aga peamine põhjus on mujal.

Mõnes kohas pakutakse pimeruumis süüa kindlal ajal. Siis tead, millal on päev ja millal öö, ja ajataju jääb alles. Mõistus jääb olukorda kontrollima. Minu kogemuses ei sobi see aga sellega, mida pimedus peaks tegema. Kui juba pimedusse minna, siis mitte selleks, et proovida, kuidas pimedus kontrollitult töötab, vaid selleks, et mõistuse kontroll päriselt lahti lasta..

Minu kogemus

Olen ise pimeruumis olnud ja endale süüa teinud. See oli harjumatu. Keha oli harjunud teadma kella järgi, millal süüa. Kuulata, millal keha tegelikult sööki vajab, oli harjumatu ja segadusse ajav.

Just seda oligi vaja. Keha kuulamine tuli asemele mõttele „ma pean sööma, sest kell on vastav“.

Ajataju ei kadunud mul siiski täielikult. Keha hakkas pikkade unede järgi loogikat seadma: kui uni oli pikk, siis oli öö.

Kui mul oleks ka söök kohale toodud, oleks see olnud üks lisakoht, kust mõistus kinni saab haarata. See ei ole pimeruumi mõte, vähemalt minu arvates mitte.

Mis seal tegelikult toimub

Sain pihta, kui klammerduv on see süsteem, mis tahab teada ja kontrollida. Teha asju nii, nagu alati on tehtud: hommikul süüa, kui kell on vastav, lõunat samamoodi, õhtul jälle.

See on programm. Seda ei räägi keha.

Pimeruumis see programm tööle ei pääse. Kella ei ole ja kedagi, kes toidu õigel ajal toob, samuti mitte. Jääb ainult see, mida keha tegelikult ütleb.

Kuhu edasi

Mida kaasa võtta ja kuidas süüa teha, loe postitusest Pimeruum – kuidas see päriselt käib.

Hind ja praktiline info on pimeruumi lehel.