MIKS PIMERUUM HIRMUTAB?
Pimeruum toob kõige selgemalt välja selle,
mis asi Armastuse park tegelikult on.
Ja mitte ainult park.
Vaid ka vastutuse võtmine.
See võib kõlada karmilt.
Aga siin ei ole kedagi,
kelle taha peita.
Ei ole õpetajat,
kes ütleb ette, mida sa kogema peaksid.
Ei ole kedagi,
kes võtaks su sisemaailma enda kanda.
On ainult sina ise.
Ja see ongi see koht,
mis tekitab hirmu.
Hirm ei ole tegelikult pimeduse ees.
Hirm on selle ees,
mis pimeduses välja tuleb.
Kui kõik välised segajad kaovad,
siis jääb inimene iseendaga.
Koos oma mõtete,
tunnete
ja “õpitud programmidega”.
Nendega,
mida on seni olnud lihtne vältida.
Siin ei ole midagi,
mis sind “parandaks”.
Siin ei ole midagi,
mis sind “päästaks”.
Siin on ruum,
kus sa saad kogeda iseennast
ilma filtrita.
Ja siin tulebki küsimus:
kas ma olen valmis?
Kui ei ole,
siis ei ole veel aeg.
Ja see on täiesti okei.
See vastus ei tule minu käest.
See tuleb sinu seest.
On kohti kus lubatakse turvalist kogemust.
Lubatakse,
et kõik läheb hästi.
Aga kui asi läheb sügavaks,
siis ei ole kedagi,
kes päriselt aitaks.
Tekib vale turvatunne.
Justkui keegi vastutab.
Aga tegelikult ei saa keegi teine vastutada.
Armastuse pargis on teine loogika.
Siin ei ole aedikut.
Siin ei ole seda,
et sa teed midagi
ja keegi teine hoiab sind kinni.
Siin oled sina.
Täiesti alasti.
Ja sa teed ainult seda,
milleks sa päriselt valmis oled.
Jah,
see võib olla hirmus.
Aga just see hirm
näitab suunda.
Mitte eemale,
vaid sisse.
Sest lõpuks ei ole seal pimeduses midagi muud,
kui see,
kes on alati olemas olnud.
Sina ise.
Kui tunned, et see võib olla sinu jaoks,
siis saad pimeruumi kohta lähemalt lugeda siit.
