Pimeruum toob kõige selgemalt välja Armastuse pargi mõtte. See ei ole lihtsalt park, vaid miski, mis juhatab oma elu eest vastutust võtma.
Siin ei ole välist õpetajat, kes ütleb ette, mida kogeda või kuidas on õige olla. Siin ei ole õpetusi ega rituaale… ei ole välist vastutuse võtjat.
Kui me oleme harjunud juhiseid järgima, tegema asju õigesti ja ühtemoodi, siis selline koht, kus neid ei ole, hirmutabki.
Armastuse pargi pimeruumis ei ole asjad teisiti. Ka siin ei ole väliseid segajaid, õpetajaid ega vastutajaid. Siin on ainult see, kes on igale inimesele kõige lähemal – tema ise.
Sellist „mina ise“ pimeruumis kogedes võib selguda, et ma ei karda tegelikult pimedust. Ma kardan seda, mis pimedusest välja tuleb… ma kardan ise ennast.
Kui palju on sellel hirmul tõega pistmist?
Kuhu edasi
Kui tunned, et see võib olla sinu jaoks, saad pimeruumi kohta lähemalt lugeda lehelt Pimeruum Armastuse pargis.