KUIDAS ARMASTUSE PARK SÜNDIS
Armastuse park ei sündinud plaanist.
See koht on avanenud samm-sammult,
täpselt nii palju,
kui olen olnud valmis avanema.
Alguses oli siin räämas maja,
sodi ja taarat täis kõrvalhooned.
Midagi ilusat siin ei olnud.
Aga oli tunne.
Ja see tunne oli nii selge,
et ma ei läinud seda kohta vaatama – ma ostsin selle.
Ja nii see algas.
Algus
Ma käisin siin Tallinnast.
Üle 200 kilomeetri sõit ühte otsa.
Lammutasin, koristasin, tegin füüsilist tööd.
Aga samal ajal oli tunne, et midagi ei ole paigas.
Nagu ma teeksin… aga ei näeks.
Ühel hetkel viskasin haamri käest.
Sain aru, et ma ei saa jätkata nii.
Ja ma otsustasin:
ma tulen siia tagasi alles siis, kui ma teen seda, mida ma teen – armastusega.
Ja ma läksin ära.
Pöördepunkt
Mõni aeg hiljem hakkas see koht uuesti kutsuma.
Tugevamalt kui enne.
Mul ei olnud selget plaani.
Ainult tunne, et nüüd tuleb edasi liikuda.
Siis tulid esimesed ideed:
suitsusaun… pimeruumid…
aga parki kui sellist veel ei olnud.
Ja siis tuli otsus, mis muutis kõike.
Ma müüsin ära oma linnas oleva kinnisvara.
Riskisin.
Läksin sinna, kuhu päriselt tahtsin minna.
Pingid ja energiad
Edasi hakkas kõik justkui ise avanema.
Maja renoveerimine läks käima.
Mina olin samal ajal väljas — koristasin krunti, tegin lõket, võtsin kiht kihi haaval maha seda, mis siia ei kuulunud.
Ja kui see väline hakkas puhastuma,
hakkasid tekkima ka esimesed selgemad märgid.
Krundi servas olid vanad tammed.
Ma ehitasin sinna pingid.
Alguses lihtsalt istumiseks.
Puhkamiseks.
Aga siis tuli arusaamine:
need ei ole lihtsalt pingid.
Siin on erinevad kohad.
Erinev tunnetus.
Mitte midagi, mida peaks parandama või “aktiveerima”.
Vaid midagi, mis on olnud… ja on jäänud ootama.
Minu roll ei olnud neid muuta.
Minu roll oli puhastada see ruum nii, et need kohad saaksid jälle olla sellised nagu nad on.
Nii hakkas kujunema Armastuse park.
Mitte ideena.
Vaid kogemusena.
Mis see koht tegelikult on
Hiljem tekkis tunne,
et koht, kuhu ma tõstsin suitsusauna,
on kunagi olnud tempel.
Mitte tempel, kus keegi õpetab.
Vaid koht, kus inimene sai ise.
Sai kogemust.
Sai just seda, milleks ta oli valmis.
Sama loogika töötab siin ka täna.
Mitte keegi ei ütle ette, mida sa pead tundma.
Mitte keegi ei juhi sind.
Sa saad selle, milleks sa ise valmis oled.
Minu roll siin ei ole õpetada.
Ma ei vii sind kuhugi.
Ma ei anna sulle vastuseid.
Ma hoian ruumi.
Selliselt, et sina saad kohtuda iseendaga
ilma, et keegi sekkuks.
Ja kui ei ole enam mind
ega kedagi teist, kelle järgi joonduda…
siis saab esile tulla see,
kes on kogu aeg olemas olnud:
sina ise.
See koht ei ole kõigile.
Aga kui sa seda loed ja tunned midagi…
siis võib-olla on see sinu jaoks.
Ja siis ei ole rohkem vaja mõelda.
See on vaid üks osa sellest loost.
Ülejäänu avaneb kohapeal.